
Kätte on siis jõudnud majanduslangus, mille järellainetus ei avaldu ilmselt mitte üksnes kasvavas tööpuuduses, pankade hiigelkahjumites, Ansipi närvilistes repliikides, vaid suure tõenäosusega ka proletaarlaste pereelus. On ju selge, et praegu kättejõudnud roojases situatsioonis muutuvad repliigid stiilis "ma armastan sind, mis iganes ka ei juhtuks" või "kuni surm meid lahutab" vaid odavateks klišeedeks. Mida teha?
Kõigepealt oleks loomulikult vajalik olukorda adekvaatselt hinnata ja asju õigete nimedega nimetada. 1930ndatel alguse saanud majanduslangust nimetati suureks depressiooniks. Miks depressiooniks? Sest pereisad - börsimaaklerid, pankurid, väikeinvestorid ja muud ettevõtjad - olid sõna otseses mõttes depressioonis. Julgemata teha otsuseid oma järelejäänud rahanatukese investeerimisel, kaasneski ettevõtete pankrotilaine, meeletu töötus ja ego langus. Ja ega leevendust ei tulnud ka kodus, paljudel juhtudel võttis emme lapsed ühes ja lidus vanemate juurde elama, hakkas prostiks või leidis mingi libekeelest nilbiku, kes end "majanduslikult heal järjel" olevaks meheks nimetas. Ja polnudki vaja oodata seda surma, mis "meid lahutanud oleks" ning armastus oli ka otsa saanud.
Praegune olukord on väidetavalt leebem, kuid siiski tuleks olla valmis halvimaks. Täna hommikul tööle tulles vaatasin spetsiaalselt tänavapildis ringitõttavaid naisi. Ja tõsi see on - nende muidu nii pringid pepud on omandanud üsna lodeva ilme, sest tõenäoliselt ei suuda kaasad enam nende õhtuseid aeroobikaarveid kinni plekkida; näitsikute ilme on kohati räsitud, soeng salkus ja silmad punased. Ja see on ju alles algus...
On iseenesestmõistetav, et naised üritavad oma kättevõidetud elustandardit hoida, mistõttu mehepojad ei peaks imestama, kui neid ühel päeval persse saadetakse. Kuidas aga selleks valmis olla?
Esiteks tuleks meelde tuletada käsitööoskused. Jah, onaneerimiskunst tuleb jälle au sisse seada, kui naised pirtsutama hakkavad või veel hullem - mingite uute jorsside tähelepanu otsima kukuvad. Olgugi, et ka iga naine soovib lõppeks ikkagi midagi kõva enda jalge vahel tunda, on meestel vajadus paaritumise järele kordades intensiivsem, eriti siis, kui tööalaselt elu persse kipub minema. On see ju siis üks vähestest meelelahutustest, kui kinno või teatrisse enam piletit osta ei jaksa või kui kuu lõpul näpud nii põhjas, et vaid tatraputru keeta saab.
Rääkides pihku peksmisest, mäletan, et avastasin selle kunsti enese jaoks umbes 13-14 aastase pubekana. Loomulikult oli see aeg, mil ma kõiki tüdrukuid veel kartsin ja ei julenud neile läheneda ligemale kui 3 meetri kaugusele. Küll aga oli selge, et see varustus, mis mul püksis on, kõlbab ka millekski enamaks, kui vaid pissimiseks. Mõeldud - tehtud. Tulin koolist, olin üksi kodus ning hakkasin siis oma oda lihvima. Algselt vaiksel moel ja hiljem aina intensiivsemalt, kuni kippusin tundma mingisugust kahtlast kõditunnet. Lõpetasin igaks juhuks asja kiiresti ära, sest mõtlesin, et äkki alguses ongi kõdi ja pärast hoopis valus. Pelgasin, et ehk midagi plahvatab mu sees või äkki kukub hoopis midagi küljest ära.
Aga süda ei andnud rahu. Lasin paar päeva mööda ja proovisin siis uuesti ning nüüd jõudsin oma aktsiooniga päris kaugele, mitte küll loogilise lõpuni. Alles kolmandal korral tundsin end juba kogenud ja julge pihkarina ning lasin laadungi endale otse kõhu peale. Ja sellest ajast peale olin ma kadunud mees... :-)
No teismelistel poistel, kes naise ihu veel katsuda pole saanud, ei soovita ma siiski luua illusioone - sukelduda märga ja kuuma naiseihusse on siiski mõnevõrra asisem, kui teha enesele mõnu kuiva käega. Aga majanduslanguse tingimustes tuleb kokku hoida igas valdkonnas ja raudseks reegliks on siinjuures mitte tunda end süüdlasena.
Teiseks. Kui töötus on kätte jõudnud või sissetulekud oluliselt vähenenud või naine maha jätnud, on hea võimalus depressiooni neutraliseerimiseks leida enesele mõningast füüsilist aktiivsust. Ma ei räägi kallitest trennidest, vaid nt lihtlabasest sörgist metsavaheteedel või matkamisest kaunil Eesti maastikul. Mõlemal juhul on oluline muretseda enesele korralikud jalanõud ja kaasa joogivesi, pikemate distantside puhul ka toidupalake Matkamisel on alati hea püstitada eesmärk - nt kõndida külavaheteid mööda Tallinnast Haapsalusse. Uskuge mind - tunne on kohale jõudes võimas, meeldivalt väsinud ja naised tunduvad elus üldiselt teisejärgulistena, mida nad ju tegelikult ka ongi.
Külavaheteedel kohtate meeldivaid matsakaid talunaisi, kes ehk kodus küpsetatud leiba ja söstardest tehtud morsivett pakuvad.
Kolmandaks. Harige ennast, mehed. Võtke õhtuti pihkupeksmisest või sörkjooksust vabal ajal mõni raamat, nt Edward Douglase "Jack - suur võrgutaja" ning lugege, kuidas teist targemad ja vanemad mehed naistega ümber käivad. Raamatute lugemine parandab muu hulgas keelekasutust, kasvatab sõnavara ja avardab üleüldse maailmavaadet.
Ja lõpuks väike klassikute repliik meestele, keda veel ei ole maha jäetud majandusbuumi ajal õitsele puhkenud naiste poolt:
"Mis eristab koeri naistest? Kui koerale süüa ei anna, muutub ta tigedamaks, kui naisele süüa ei anna, muutub ta ilusamaks."
Pange oma libud dieedile.
Kõigepealt oleks loomulikult vajalik olukorda adekvaatselt hinnata ja asju õigete nimedega nimetada. 1930ndatel alguse saanud majanduslangust nimetati suureks depressiooniks. Miks depressiooniks? Sest pereisad - börsimaaklerid, pankurid, väikeinvestorid ja muud ettevõtjad - olid sõna otseses mõttes depressioonis. Julgemata teha otsuseid oma järelejäänud rahanatukese investeerimisel, kaasneski ettevõtete pankrotilaine, meeletu töötus ja ego langus. Ja ega leevendust ei tulnud ka kodus, paljudel juhtudel võttis emme lapsed ühes ja lidus vanemate juurde elama, hakkas prostiks või leidis mingi libekeelest nilbiku, kes end "majanduslikult heal järjel" olevaks meheks nimetas. Ja polnudki vaja oodata seda surma, mis "meid lahutanud oleks" ning armastus oli ka otsa saanud.
Praegune olukord on väidetavalt leebem, kuid siiski tuleks olla valmis halvimaks. Täna hommikul tööle tulles vaatasin spetsiaalselt tänavapildis ringitõttavaid naisi. Ja tõsi see on - nende muidu nii pringid pepud on omandanud üsna lodeva ilme, sest tõenäoliselt ei suuda kaasad enam nende õhtuseid aeroobikaarveid kinni plekkida; näitsikute ilme on kohati räsitud, soeng salkus ja silmad punased. Ja see on ju alles algus...
On iseenesestmõistetav, et naised üritavad oma kättevõidetud elustandardit hoida, mistõttu mehepojad ei peaks imestama, kui neid ühel päeval persse saadetakse. Kuidas aga selleks valmis olla?
Esiteks tuleks meelde tuletada käsitööoskused. Jah, onaneerimiskunst tuleb jälle au sisse seada, kui naised pirtsutama hakkavad või veel hullem - mingite uute jorsside tähelepanu otsima kukuvad. Olgugi, et ka iga naine soovib lõppeks ikkagi midagi kõva enda jalge vahel tunda, on meestel vajadus paaritumise järele kordades intensiivsem, eriti siis, kui tööalaselt elu persse kipub minema. On see ju siis üks vähestest meelelahutustest, kui kinno või teatrisse enam piletit osta ei jaksa või kui kuu lõpul näpud nii põhjas, et vaid tatraputru keeta saab.
Rääkides pihku peksmisest, mäletan, et avastasin selle kunsti enese jaoks umbes 13-14 aastase pubekana. Loomulikult oli see aeg, mil ma kõiki tüdrukuid veel kartsin ja ei julenud neile läheneda ligemale kui 3 meetri kaugusele. Küll aga oli selge, et see varustus, mis mul püksis on, kõlbab ka millekski enamaks, kui vaid pissimiseks. Mõeldud - tehtud. Tulin koolist, olin üksi kodus ning hakkasin siis oma oda lihvima. Algselt vaiksel moel ja hiljem aina intensiivsemalt, kuni kippusin tundma mingisugust kahtlast kõditunnet. Lõpetasin igaks juhuks asja kiiresti ära, sest mõtlesin, et äkki alguses ongi kõdi ja pärast hoopis valus. Pelgasin, et ehk midagi plahvatab mu sees või äkki kukub hoopis midagi küljest ära.
Aga süda ei andnud rahu. Lasin paar päeva mööda ja proovisin siis uuesti ning nüüd jõudsin oma aktsiooniga päris kaugele, mitte küll loogilise lõpuni. Alles kolmandal korral tundsin end juba kogenud ja julge pihkarina ning lasin laadungi endale otse kõhu peale. Ja sellest ajast peale olin ma kadunud mees... :-)
No teismelistel poistel, kes naise ihu veel katsuda pole saanud, ei soovita ma siiski luua illusioone - sukelduda märga ja kuuma naiseihusse on siiski mõnevõrra asisem, kui teha enesele mõnu kuiva käega. Aga majanduslanguse tingimustes tuleb kokku hoida igas valdkonnas ja raudseks reegliks on siinjuures mitte tunda end süüdlasena.
Teiseks. Kui töötus on kätte jõudnud või sissetulekud oluliselt vähenenud või naine maha jätnud, on hea võimalus depressiooni neutraliseerimiseks leida enesele mõningast füüsilist aktiivsust. Ma ei räägi kallitest trennidest, vaid nt lihtlabasest sörgist metsavaheteedel või matkamisest kaunil Eesti maastikul. Mõlemal juhul on oluline muretseda enesele korralikud jalanõud ja kaasa joogivesi, pikemate distantside puhul ka toidupalake Matkamisel on alati hea püstitada eesmärk - nt kõndida külavaheteid mööda Tallinnast Haapsalusse. Uskuge mind - tunne on kohale jõudes võimas, meeldivalt väsinud ja naised tunduvad elus üldiselt teisejärgulistena, mida nad ju tegelikult ka ongi.
Külavaheteedel kohtate meeldivaid matsakaid talunaisi, kes ehk kodus küpsetatud leiba ja söstardest tehtud morsivett pakuvad.
Kolmandaks. Harige ennast, mehed. Võtke õhtuti pihkupeksmisest või sörkjooksust vabal ajal mõni raamat, nt Edward Douglase "Jack - suur võrgutaja" ning lugege, kuidas teist targemad ja vanemad mehed naistega ümber käivad. Raamatute lugemine parandab muu hulgas keelekasutust, kasvatab sõnavara ja avardab üleüldse maailmavaadet.
Ja lõpuks väike klassikute repliik meestele, keda veel ei ole maha jäetud majandusbuumi ajal õitsele puhkenud naiste poolt:
"Mis eristab koeri naistest? Kui koerale süüa ei anna, muutub ta tigedamaks, kui naisele süüa ei anna, muutub ta ilusamaks."
Pange oma libud dieedile.

