Eile öösel siis juhtus see, mida ma juba ammu olin oodanud. Sain kõne Ketlinilt, kes ebaleval häälel kutsus mind Mustamäele jalutama, sinnasamma Tehnikaülikooli kanti metsatuka vahele, kus esmakursustlastest nohkarid ja pereisad väidetavalt pihku peksmas käivad. Tema asukohavalik tundus mulle algusest peale kahtlasena, kuid ei osanud ma arvata, et säherdused kurjad kavatsused neiul minu suhtes olid.
Väljas oli loomulikult pime, metsarajad libedad, jalutasime vaikselt sinna, kuhu tänavavalgustuse laternad enam ei paistnud. Järsku haaras Ketlin mu poolmantli hõlmast kinni, surus end tihkelt mu vastu, piidles ainiti silma sisse ja küsis jahedal toonil, mille sarnast ma varem tema puhul täheldanud polnud:
"Henry, kas meil ei võiks midagi tõsisemat omavahel välja tulla."
IRW. Sel hetkel ma vist sain aru, mida tunnevad naised, keda on vägistatud. Sellise naiseliku initsiatiivi ülesnäitamine oli minu jaoks pehmelt öeldes rõve. Ma ei lükanud teda eemale, vaid vastasin sama jahedalt:
"Ei, Ketlin, me oleme sellest rääkinud. Mul ei ole tundeid sinu suhtes."
Ja tundeid mul ei olnud tõesti. Jah, ma olin teda alasti näinud. Isegi see ei tekitanud minus tundeid. Olin temaga maganud, päevi koos veetnud. Ikkagi - mitte mingeid fucking tundeid. Selle tema jaoks piinliku, kuid minu jaoks nii naljaka hetke katkestas tema telefonikõne. Ta vastas oma eksmehe kõnele toonil, nagu ei oleks mitte keegi teda 5 minutit tagasi lolliks teinud. Aga ma tean, et see naine oli lollis olukorras ja ma teadsin, et seda naist lolliks ei tehta. Seda suurem oli minu rahulolu. Ütlesin rahulikul häälel:
"Me jääme sõpradeks."
Mille peale neid vastas:
"Pista persse oma sõprus!"
Njah. Kahe nädala pärast on Ketlini sünnipäev. Ma ei teagi, kas kostitan teda mõne meenega sel tähendusrikkal päeval. Pigem vist mitte. Lasen plikal praadida omas mahlas ja kiibitseva eksmehega ära leppida. Edu teile noored!
No comments:
Post a Comment